Loe lisaks uudiseid minu blogist siit:
082013

Pulmavanem ja abielu

Abiellumine kujutab endast keskseimat sündmust inimese elus. Nii on see kestnud läbi aegade. Kooselu algust tähistavaid pulmi peetakse paljude rahvaste juures tavaliselt pidulikult ja kommeterohkelt. Nii ka eestlaste puhul.

Kiire elutempo ja üldise globaliseerumise taustal on loomulik, et põhjalikumalt muutuvad ka pulmatavandid. Vanade kommete jätkamine ja nende säilimine tänapäeva mobiilses ühiskonnas sõltuvad eelkõige pulmapidude juhist – pulmavanemast.  Pulmade õnnestumise tagab pulmavanema koostöö noorpaariga.Nii areneb pulmakombestik pidevalt, kohanedes abielluvate noorte originaalsete soovide ja rikkalike kogemustega pulmavanema ettepanekutega. Just pulmavanema oskus vanade ja uuemate tavade ning alles traditsiooniks kujunevate kommete ühendamisel võimaldab esivanemate vaimsel kultuuripärandil põlvest põlve edasi kanduda.

Minu pikaajaline tegutsemine pulmavanemana ja õhtujuhi […]

062012

Õnnetantra

Pidage meeles, et:

Kolm asja ei tule kunagi tagasi:
Aeg, sõna, võimalus
Kolme asja ei tohi kaotada:
Rahu, lootust, au.
Kolm asja on elus kõige väärtuslikumad:
Armastus, veendumused, sõprus.
Kolm alati ebakindlat asja:
Võim, õnn, varandus.
Kolm asja määratlevad inimese:
Töö, ausus, saavutused.
Kolm asja lammutavad inimese:
Viin, uhkus, õelus.

Aga mõnikord kulub selle mõistmiseks terve elu.

ÜKS. Anna inimestele rohkem, kui nad ootavad ja tee seda rõõmuga.
KAKS. Võta endale abikaasaks see, kellega sul on alati millestki rääkida. Kui saad vanemaks, on tema suhtlemisvõime sama oluline, kui kõik ülejäänu.
KOLM. Kui ütled: Ma armastan sind, pea JUST SEDA silmas!
NELI. Kui ütled: Mul on väga kahju, vaata inimesele silma.
VIIS. Usu armastusse esimesest silmapilgust.
KUUS. Ära kunagi naera […]

062012

Noorpaari avavalss

Noorpaari avavalss on Eesti pulmakombestikus väga olulise tähtsusega. Stockholmis 1961. aastal väljaantud raamatus „Eesti perekond aegade voolus” kirjeldab Märt Raud söögijärgset tegevust pulmas nii: „Pärast sööki algas tants. Pulmapilli nimetati „kevadiseks kukulinnuks” ja mängimist „küünistamiseks”: „Küünista seda kevadist kukulindu, ma lähen keerutama ka!”” Ükski pulmapidu ei möödu avavalsita. Vilve Kalits on raamatus „Eesti pulmad. Traditsioon ja nüüdisaeg” 1988. aastal on pulmades tantsimisest kirjutanud: „Tseremoniaalne tants on pulmas olnud vanem kui tants seltskondliku lõbustusena.” Et avavalsini jõuda, viib siinkirjutaja pulmavanemana noorpaariga läbi mõned katsed. Kuna humoristlikud katsed on ainult siis naljakad, kui nende sisu noorpaar ega pulmalised enne pulmi täpsemalt ei tea, siis jääb mul siinkohal nende kirjeldus avaldamata. Kuna […]

062012

Emade-isade meelespidamine

Üks pulmakomme, mida noorpaarilt nõuavad kõik tegutsevad pulmavanemad ja mis on seotud meie esiemade aegse veimede jagamisega, on emadele/isadele pulmapäeval meene kinkimine. Igal juhul on see komme ilus, justkui teatepulga üleandmine ühelt põlvkonnalt teisele. Kui meie esivanematest noorpaarid jagasid isadele enamasti lipse ja emadele sooje salle, vanaemadele rätte või susse ja vanaisadele labakindaid, siis tänapäeval on kingitusteks sageli pildialbumid. On ju kena alustada uut albumit pulmapiltidest ja jätkata edasi sündivate lastelaste piltidega. Noorpaar võib kinkida ka juba samal, abiellumispäeval fotograafi juures tehtud ilusa raamitud pildi. Need on enamlevinud kaks võimalust, kuid vanematele on kingitud ka väikesi nukke, karvaseid kaisuloomi, välisreisi […]

062012

Laul „Viin on kibe, kibe, kibe…”

Ülo Tedre on 1985. aastal kirjutanud raamatus „Vanadest eesti rahvakommetest kaasaegsete tavadeni”: „Praegu üle maa tuttav komme – viina või toitu loitsida ehk magusaks teha pruudi ja peiu suuandmisega – on tõenäoliselt pärit 19.-20. sajandi vahetusest või isegi 20. sajandi algusest. 19. sajandist on selle kohta ainult mõned teated.”Piret Õunapuu väidab 2003. aastal väljaantud raamatus „Eesti pul“, et uus pulmalauakomme „on kindlasti vene laen, aga see meeldis eestlastele väga ja võeti kiiresti omaks. Tore oli ju panna pruutpaari kibedat magusaks tegema.” Tänapäeval ei möödu lauluta „Viin on kibe, kibe, kibe” vist mitte ükski pulm. Eriti, kui pulmavanem on ise laulumees. […]

062012

Pulmalaulud

Eesti rahvast on ikka laulurahvaks peetud. Tavaliselt ei möödunud varematel aegadel ega möödu ka praegu ükski suurem koosolemine ilma ühise laulmiseta. Laul on alati pulmapidudel kõlanud, sest 1939. aasta Rahvapärimuste Selgitajas nr 5 „Küsimusi pulmakommetest“ on Selma Lätt kirjutanud: „… nagu teada, vanas pulmas iga toiming sündis laulu saatel.“

Eeldatavasti laul ka jääb. Ülo Tedre on 1973. aastal väljaantud raamatus „Eesti pulmad. Lühiülevaade muistsetest kosja- ja pulmakommetest“  rõhutanud:  „Kaks asja pidid pulmas olema: pulmalaulik ja pulma pillimees.”

Kui tänaseks on eestlaste lauluoskus kaugemalgi tuntud, on ju meie laulu- ja tantsupidude traditsioon kantud UNESCO vaimse kultuuripärandi pärlite nimekirja, siis Eduard Laugaste 1963. aastal […]

062012

Pulmaametid

Enamlevinud sarnasus kaasaja ja aastakümneid tagasi toimunud pulmapidudes on pulma ametimeeste valimine või nende nimetamine.

Kui pulmalised on kõhud täis söönud ja kiire pulmaliste tutvustamine läbi viidud, järgneb pulma ametimeeste ja -naiste valimine. Neist enamuse nimetab noorpaar ametisse, millele mõne puhul järgneb ametivande andmine, kuid osa ameteid selgub läbi raske konkursisõela. Piret Õunapuu on kirjutanud raamatus „Eesti pulm“ ametite ajaloost nõnda: „Mõned ametid on üsna vanad, mõned aga õige moodsad. Vanade ametite hulka kuulub kindlasti pruudivalvuri oma, mis pärineb veel traditsioonilise pulma pruudivenna tavast. Suhteliselt vana on ka viinakeldri valvuri amet, kelle ülesandeks on jälgida, et alkohol otsa ei saaks.”

Vilve Kalits […]

062012

Pulmaliste tutvustamine

Vilve Kalits on kirjutanud 1988. aastal raamatus „Eesti pulmad. Traditsioon ja nüüdisaeg“ pulmaliste tutvustamise kohta järgmist: „Vanasti oli pulmas tavaliselt ühe kihelkonna rahvas, enamasti juba enne sugulased või vähemalt tuttavadki, naabrid lähemalt ja kaugemalt.” Seetõttu pulmalisi eraldi ei tutvustatud. Nüüd, kus pulmalisteks on põhiliselt pruudi ja peigmehe sõbrad, tuttavad ja töökaaslased, on tutvustamine üldjuhul hädavajalik.

Kui vaikse taustmuusika saatel on pulmalised umbes pool tundi sooja toitu söönud, mõned isegi vahepeal noorpaarile „püsti kibe!” hõiganud, võib alustada pulmaliste tutvustamisega. Selleks tõusevad pulmalised ükshaaval, vahel ka paaridena, rahva hulgast püsti ja ütlevad kõva häälega eesnime ning noorpaariga tutvusastme: sugulane, sõber või töökaaslane. Ühtlasi […]

052012

Sooja toidu lauda toomine

Kui kolm tervisepitsi on võetud, tõotab pulmavanem edaspidi alkoholi tarbimisele pulmarahvast mitte enam üles kutsuma. Samas, “rahvaülikooli õppekursuse raames” nimetab noorpaar neli meesterahvast, kes tulevad rahva ette täis viinapitsidega. Kõik neli peavad rääkima mõne sõna õigest viinavõtmise asendist ja ütlema toosti. Nendest paarisõnalistest sõnavõttudest moodustatakse selle pulma unikaalne üleskutse või slöugan,mis võib jääda oma ainulaadsuse mõttes saatma noorpaari edaspidistel sõpradega koosviibimistel aastateks… Kui nüüd neil neljal on pitsid tühjaks joodud ja selgub, et nad ühe pitsi võrra ülejäänud pulmalistest ees on, annab pulmavanem meestele “karistuseks”spetsiaalselt noorpaari poolt ettevalmistatud põlled ja suunab nad kööki „kartuleid koorima“või õigemini sooja toidu järele. Kui mõne […]

052012

Kolmas tervisepits

Kui pulmavanem ei ole andnud luba isegi kolmanda pitsi tõstmise eel sööki taldrikule tõsta ja palub taas pitsid/pokaalid/klaasid täis valada, siis võib kuulda ja näha mõne pulmalise huulil juba esimest nurinat. Ollakse ju pulmapeol üldjuhul oma esimese hommikusöögiga.

Samas on pulmalised enamasti väga sõnakuulelikud ja taldrikud jäävad toidust puutumata.„Kolmas pits on juba vanadel eestlastel olnud ikka lauluga, seetõttu palun kõigil taas püsti tõusta ja joogipits kätte võtta ning silmadega noorpaar üles leida, et neile ühiselt laulda“,ärgitab pulmavanem kõiki püsti tõusma. Järgneb laul „nad elagu!“, mida siinkirjutaja saadab pulmades 12-keelelise naturaalkitarriga. Oluline on, et kitarr peab olema juba lauda istumise hetkel läheduses, sest […]

052012

Teine tervisepits

Kuna pulmavanem kutsub kenasti kaetud pulmalauda esmalt sööma silmadega, siis esimesele tervisepitsile salamisi pealehaukamine on küllalt ebamugav tegevus, millest ka enamasti kõik pulmalised loobuvad. Muidugi ei keela pulmavanem pitsijärgset väikest kurgilõigukest või marineeritud seenekest, kuid kuni noorpaari poolt ei ole head isu soovitud, keegi loomulikult sööma ei hakka. Niisiis kutsub pulmavanem üles aktiivseid pulmalisi kõnelema.

Peab tõdema, et eestlased on kehvad kõnelejad. Valdavalt peale pulmavanema kõnelejaid ei ole. Vähemalt peo algul. „Hiljem, kui juba pulmahoog sees!“ vastavad pulmalised ettepanekule külaliste nimel sõna võtta.

Hoopis vastupidist on meie põhjanaabrite pulmakombestikust kirjutanud Wigdis J. Espeland, 1981. aastal välja antud raamatus “Pohjolan häät”: „Pulmade sotsiaalsed […]

052012

Esimene tervisepits ja õnneküünal

Eriline tähtsus on pulmapeo algul süüdataval suurel küünlal, mis peab sümboliseerima abiellujate tugevat ja kuuma armastust ning nende tulevase kodukolde soojust. Piret Õunapuu raamatust „Eesti pulm“ selgub, et see komme kujunes uue tavana välja 1970. aastatel. ”Laual põles küünal, vahel ehitud rahvariidevööga, millelt võeti tuli kahe küünla otsa. Küünlad anti noorpaarile, kellel tuli leek ühekorraga ära puhuda. See oli nagu elutuli ja sellest pidi jätkuma elu lõpuni. Küünlad tuli süüdata igal pulma-aastapäeval uuesti ja nii elu lõpuni.” Tolleaegse elutulega võrreldes on pulmades süüdatav nn mammutküünal siiski mõeldud põletamiseks hetkest, mil lauas võetakse esimene tervisepits, kuni keskööni, mil pruudist saab noorik […]

052012

Pulmarahvas pulmalauas

Kui eelmises kirjutises rääkisin lahti vanemate paigutuse lauas, siis ülejäänud lähisugulased kutsutakse noorpaari lähedusse vastavalt läbikäimise astmele ja soovile pulmapeo käigus rohkem suhelda. Seega peaks kindlasti eelnevalt läbi mõtlema vanavanemate kohad pulmalauas, aga ka soovi korral onude/tädide kohad. Tavaliselt jäävad laua ühte otsa ansambel ja pulmavanem, ka fotograaf ja videomees, kes peavad tihti ja kiiresti edasi-tagasi liikuma.

Tihti on noorpaarid uurinud pulmavanemalt peole tellitud asjameeste istumise kohta, kas peosaalis või eraldi omaette ruumis. Tunnistan siinkohal, et eelistan nii endale kui ka teistele asjameestele kohta peoruumis, sest üks õige pidu sünnib ikka kohapeal ja paljuski peol viibiva rahva meeleolu arvestavalt. Eraldi ruumis […]

052012

Vanemate istumine pulmalauas

Pulmalauas on nelja ema/isa olemasolul istumispaigutus väga selge ja tava aastakümnete jooksul välja kujunenud. Lauda on ajast aega istutud ikka nii, et pruudi kõrval istub peigmehe isa koos abikaasaga ja peigmehe kõrval pruudi ema koos abikaasaga. Ühe või lausa kahe vanema puudumise korral algab noorpaaril laudapaigutusega üsna tõsine arutelu. Emotsionaalseid ja tihti risti vastupidiseid arvamusi võib tuua olukord, kus üks paar noorpaari vanematest on lahutanud ja leidnud endale uued kaasad. Eriti “plahvatusohtlik” on, kui ühel vanematest on uus abikaasa, teisel mitte.

Käesoleva kirjutise autoril on üks pulmakogemus, kus kõik neli vanemat olid leidnud endale uued elukaaslased ja kõik olid ka pulma […]

052012

Tervisenaps šampanjaga

Kuna olen varemalt pikki aastaid tegutsenud ka pillimehena tantsuansamblis ja sealhulgas paljudes pulmades, siis julgen väita, et šampuse pakkumisega pulmamajas jagunevad pulmavanemad kaheks – ühed korraldavad selle koheselt pulmamajja jõudes, teised veidi hiljem, ehk pärast väikest pausi. Mina oma tegevuses eelistan kahtlematult teist varianti, sest uude kohta kohelejõudmisel on vaja veidi ümbrusega harjuda, samuti pika sõiduga tekkinud muude vajaduste rahuldamisega – kes ennast korrastada, kes suitsetada, kes jalutada jne.
15–20-minutilise pausi jooksul jõuab lilled ära sättida, kingitused kokku koguda ja ühisele õnnitluskaardile nimed kirjutada. Ühtlasi saab noorpaar teha mõned fotod pulmamaja õues, aga samuti veidi omaette puhata.

Seejärel algab pidu täie hooga […]

052012

Pulmaliste mälestusautogrammid

Pärast katseid noorpaarile ulatan pulmavanemana neile kõigi pulmaliste nimel raamitud mälestusautogrammilehe või minu poolt nimetatuna ka “pulmaliste ühise õnnitluskaardi”. Juba enne tervisenapsulaua juurde kogunemist saavad kõik pulmalised kirjutada noorpaari nimede, kuupäeva ja kaunistustega paberilehele oma eesnime. Tähtis on, et pulmalistel oleks kasutada hea kirjutusvahend ja nimede paigutus autogrammilehel näeks lõppkokkuvõttes välja kunstipärane.

Abiellumise hetkel ei tähenda omakäeliselt kirjutatud nimed ja kogu raamitud autogrammileht loomulikult suurt reliikviat, kuid aastate möödudes tema väärtus kasvab. Näiteks 25 aasta pärast hõbepulmas abiellumisele ja pulmapeole tagasi mõeldes meenuvad kõik, kelle nimed seal kirjas.

Pean siinkohal tunnistama, et eranditult kõik noorpaarid on selle ideega kaasa tulnud ja küllap on […]

052012

Noorpaari ülesanded

Piret Õunapuu on kirjutanud raamatus „Eesti pulm“ noorpaarile tehtavatest katsetest järgmist: ”Palju oli erinevaid kombeid, et pruudi virkust kontrollida ja teda uue kodu külge kinnitada. Nii jäeti meelega asju põrandale vedelema ja kui tulevane perenaine vähegi oma hoolsust tahtis näidata, pidi ta need üles võtma, sest muidu oleks ta kõigi silme all üks lohakas naisterahvas olnud.” Siinkirjutaja on pulmavanemana noorpaari „lohakust“ või „tublidust“ kontrollinud maha kukutatud põrandaharjaga.

Et selle sissekande lugejateks võivad sattuda ka tulevased abiellujad, siis üksikasjalikum tegevuse selgitus jääb pulmapeole…

Pool sajandit tagasi hakati pruudilt ja peigmehelt nõudma mitmesuguste oskuste tõestamist. Lihtsamateks tegevusteks olid pruudi ketrusoskuse tõestamine või lapse mähkimine […]

052012

Uusi kombeid välismaalt

Meie pulmakombestikku on tulnud mõndagi välismaalt. Pea igal nädalal on võimalik jälgida erinevaid abiellumisstseene televiisorist. Need mõjutavad uute kommete tekkimist ka Eesti pulmatavadesse.

Üks mitme pulmavanema sõnul juurdunud uus tava on sukapaela äravõtmine, mis on tulnud meie pulmakombestikku Iirimaalt. Peigmees peab enne avavalssi selja taha asetatud kätega ja põlvili olles pruudi ühelt jalalt hammastega suutma ära võtta sukapaela. Kui sukapael on käes, tunnustab pulmarahvas noorpaari tormilise aplausiga. Äravõetud sukapael antakse edasi öösel peale kahtteist pruudipärja mahamängimisel valitud uuele peigmehele, kes selle rahva pilgu all uuele pruudile sukkade peale tõmbab või jätab peigmees rahva ees äravõetud sukapaela hoopis endale mälestuseks.

Siinkirjutaja ei suutnud […]

052012

Pulmavanema abivahendid

Kuigi paljud pulmapeo tegevused on pulmavanematel sarnased, üritab siiski igaüks teha midagi omanäolist, mis tuleneb pulmavanema lisaoskustest. Kahtlemata peab hea pulmavanem oskama hästi sõnu ritta seada. Näiteks küünlasüütamistseremoonial kasutan isiklikult ka kaunist taustmuusikat, mis teeb kõne kindlasti nauditavamaks.

Samuti eristab pulmavanemaid suhe muusikaga. Kuna pulmades on alati soovitud palju laulda, siis instrumendi valdamine (kitarr, lõõtspill vms saatepill) on igal juhul teretulnud. Loomulikult ei tohi pillimängu ja laulmisega liiale minna. Ikka põhimõttel, et igat head asja tuleb pigem vähem kui palju pakkuda. Pulmavanemad, kes ”viisi ei pea”, püüavad abi nõutada tantsuansamblilt või mõnelt pulmakülaliselt, kes siis ise laululoo üles võtab.

Palju elevust on […]

052012

Pulmamajas

Kui pulmarong on õnnelikult peopaika jõudnud, palub pulmavanem kõigil autodest kaasa võtta ilusti pakendatud ja „pulmalistele mittevajalikud asjad“, st kingitused. Üldjuhul suunab pulmavanem kingituste kandjad majja sisse, kus ootavad vaasid lilledele ja laud kingipakkidele/kingilaekale. Siin läheb esmakordselt vaja abilisi, kes kiiresti sorteerivad lilled ja seavad nad sobivalt vaasidesse. Kingitud lilli pulmalauale ei panda. Toiduvaagnate vahel võivad lauda kaunistada väikesed dekoratiivlillekimbud. Parim variant on, kui lillevaasid saab asetada eri tasanditele või mööda pulmamaja laiali. Lillesalongist võib laenutada ka spetsiaalset alust, mis võimaldab vaase asetada lausa mitmekorruseliselt, misjärel tekib „lillesein“.

Viimasel ajal on noorpaarid korraldanud lilledega nii, et kohe pärast registreerimist võtavad need […]

052012

Pruudi nime ärasaatmine

Enamik pruute vahetavad abiellumisel perekonna nime. Aastakümneid on seda pulmades ka tavandina tähistatud. Üks levinumaid on nime uputamine veekogusse. Kui aastakümneid tagasi oli eelistatud nimesildi panek pudelisse ja pudeli allavett liikuma laskmine, siis nüüd on kasutusele võetud loodussõbralikumad variandid – looduslikust materjalist punutud pärja külge seotakse paberile kirjutatud nimi või senine pruudi allkiri ning lastakse see šampusepudelilt korgi lennutamise saatel vette.

Käesoleva kirjutise autorile meeldib just viimatinimetatud „nimeuputamise“ variant, sest võistlusena saab lasta eriti suvisel ajal igal pulmalisel loodusest leida üks oksake või kena õis, millest noorpaar üheskoos teebki pärja. Ilusaima loodusanni tooja saab au avada šampuse pudeli. Samas annab otsimine võimaluse […]

052012

Tee sulgemine ja „passi“ näitamine

Kõige levinumaks pulmasõiduga seotud vanaks kombeks, mis on olnud täies elujõus aastakümneid, on tee sulgemine. Kuigi on avaldatud arvamust, et tee kinnipanemine on justkui viina kerjamine ja nii mõnedki noorpaarid ei suhtu sellesse positiivselt. Pulmalistele see komme siiski meeldib, kasvõi seetõttu, et vahepeal saab autost välja tulla ja veidi ringutada. Kiiremad jõuavad suitsugi teha, eriti ilusa suveilmaga. Tee kinnipanemine ja selle vabaks saamine on tulevaseks abieluks hea märk. Arvatakse, et siis ületatakse ka kooselus kõik ettetulevad takistused. Piret Õunapuu on raamatus „Eesti pulm“ öelnud, et teel olevate „takistuste ületamine toimus „passi“ näitamisega. Pudel on pulmakombestikus passi nime kandnud sellest ajast […]

052012

Autokolonn

Kui noorpaari auto on kolonnis esimene, siis üldjuhul järgnevad sellele vanemate autod, seejärel õdede-vendade omad. Üldjuhul on esimeste autode hulgas ka videomeest ja fotograafi transportiv auto või ka keegi abilistest, keda noorpaaril võib sõidu jooksul vaja minna.

Signaali andmine on pulmarongi autodel olnud tavaks kaua aega. Signaali annavad ka noorpaari tervitamiseks ja õnnitlemiseks vastutulevad autod. Alati ei tarvitse signaalitamist mõista Eesti Vabariigi korravalvurid – politseinikud. Madis Jürgen on aastaid tagasi Eesti Ekspressis kirjeldanud pealkirja all „Vestern Virtsus“ värvikalt ühe pulmarongiga juhtunut:„Noorpaar kinnitas, et signaalitamine on rõõmu, mitte rahulolematuse märk. Sellegipoolest kamandati noorpaari Žiguli teeserva ja peigmees politseiautosse, kus talt uuriti, kas […]

052012

Teel pulmamajja

Pulmapäev on kui kaunis mosaiik, mille kirevuse tagavad sündmused, mis saavad teoks registreerimise/laulatuse järel. Just teel pulmamajja tehakse peatusi, mida pildistatakse, filmitakse, jäädvustatakse mällu.

Paljuski teevad pulma erakordseks sündmused, mis eelnevad pulmamajas lauda istumisele. Nime ärasaatmine, tabaluku panek, puu istutamine, kurepesa toepostile lindi sidumine, pruudipärja materjali ühine korjamine, peigmehe „kunagise pruudi“ humoristlik tervitus teel ja passi küsimine, lõbusad seltskondlikud mängud jpm on kindlasti iga pulmapäeva mosaiigitükikesed, mida teel pulmamajja on korraldamist väärt.

052012

Pärast registreerimist/laulatust

Kui noorpaaride sõnul on „kõige hullem möödas“, algab äsjaabiellunute õnnitlemine. Esimestena vanemad, vanavanemad, õed/vennad, teised sugulased, tuttavad. Selleks on eelnevalt kokku lepitud 1-2 lapsega, vahel vallaliste neidudega, kui alaealisi ei ole, kes koguvad enda kätte noorpaari lilled. Kui lilleneiusid, -peiusid on kaks, seisavad mõlemad peigmehe kõrval, kuna õnnitlemist alustatakse pruudist ja õnnitlushetkel on lilleõis või lillekimp õnnitlejal käes. Pärast peigmehe õnnitlemist antakse lilled abiliste kätte. Vahel on noorpaarid palunud juba kutsel, et lilli oleks minimaalselt. Näiteks Liivi ja Aini abielu registreerimisele kutsutud külaliste kutsel seisis märge: „Lilli palume õis paari kohta.“

Viisakas on, kui pulmalised kättpidi õnnitlevad ka vanemaid ja vanavanemaid. […]

052012

Peopaik

Interneti leheküljel Pulmad.ee viidi kunagi läbi küsitlus teemal: „Kui kaugel võiks olla peopaik linnast?“ Valdav enamus noorpaaridest (62%) nägi meelsasti oma elu tähtsaima päeva tähistamist linnalähedasel maal – ca 30 km linnast. Vaid  16% vastanutest arvas, et see võib ulatuda ka ca 60 km kaugusele. Seevastu 12% arvas, et pulmapidu võiks toimuda registreerime kohal ja 10% oli valmis sõitma ka kaugemale kui 100 kilomeetrit.

Kuigi siinkirjutajal on kogemusi peokohtadega üle Eesti rohkemas, kui sajas kohas, siis julgen siiski väita, et häid peoruume ei ole Eestis palju. Tõsi, nende arv aasta aastalt õnneks kasvab.

Kuigi suviste pulmade pidamiseks peetakse läbirääkimisi pea aasta varem, […]

052012

Laulatus

Kui vanasti oli kiriklik laulatus, mis ametlikult kinnitas abielu, pulmadega üsna lõdvalt seotud, siis alates 2002. aastast on ka kirikuõpetajatel riiklik õigus abielude registreerimiseks.

Samas ajalooliselt ei käinud laulatus meie esivanemate pulmakommete hulka. Laulatus oli kiriku poolt lausa peale surutud toiming. Nimelt arvasid esivanemad, et pruudist saab noorik alles siis, kui talle pulmas tanu pähe ja põll ette pandi. Laulatusest kuni pulmadeni jäi noorpaar ikka pruudiks ja peigmeheks.
Vaat nii kanged mehed ja naised olid meie esivanemad!

Kui enne 2002. aastat pidid kirikute koguduste liikmed tegema läbi ka kohustusliku ilmaliku registreerimise, kus saadi ametlik abielutunnistus, siis tänapäeval on asi mõistlikum.

Ajal, mil pulmarahvas koguneb […]

052012

Ilmalik registreerimine

Ametlik abielude registreerimine maavalitsuste perekonnaseisuosakondades ja Tallinna Perekonnaseisu Ametis väheneb. Selle õiguse delegeerimine ka kirikuõpetajatele ja notaritele võimaldab ära jätta dubleerivad toimingud. Nimelt eelnes pidulikule laulatusele kirikus formaalne, kuid seaduse nõudest tulenev kohustus käia ära riigiametniku juures ametliku abielutõendi saamiseks. Need noored, kes kirikuga mingeid sidemeid ei oma, eelistavad paaripanemisel siiani riigi- või Tallinna puhul linnaametnikku.

Pidulikuks tseremooniaks on maakondades kasutada maavalitsuse väike saal, kuhu parimal juhul mahub 20–40 pulmakülalist. Nii on kasutanud Jõgeva maavalitsuse ametnik hoopis kohaliku kultuurimaja saali. Paides saab suurema külaliste arvu korral tellida raekoja saali, kuhu võib mahutada kuni 100 külalist.

Kui väljaspool Tallinna kulub ühe noorpaari registreerimisele […]

052012

Kirikliku laulatuse roll

Piret Õunapuu on kirjutanud raamatus „Eesti pulm“: „Varem ei olnud laulatus pulmapeoga kuigi tugevasti seotud ja seda kohustuslikku toimingut võis kirikus talitada kas enne või pärast pulmapidu. Rahva silmis oli see vaid kiriku poolt peale sunnitud toiming. Maksev tavaõigus luges abielu sõlmimiseks tanutamist. Muutunud ei olnud aga mitte ainult komme, vaid kombe oli muutnud  arusaam. Enam ei peetud  pühaks abielu alguse hetkeks pruudile tanu  pähe panemist,  vaid altari ees lausutud sõnu. See ei olnud mingi järsk pööre arusaamades, vaid aeglaselt levinud suhtumine. 19. sajandi teisest poolest hakati eelkõige kiriku survel laulatust ja pulmapidu kokku viima. Kui neid ka samale ajale […]

052012

Millal pulmapidu pidada?

Kindlasti on pulmi ilus pidada igal aastaajal. Ometi on viimaste aastakümnete trendiks kujunenud ikka suvised nö sooja ilmaga peetavad pulmad. Eesti Päevalehest sai 2004. aastal lugeda Villu Zirnaski artiklist järgmist:„Registriandmete järgi on juuli ja august Eestis abiellujate lemmikkuud, mil sõlmitakse kuni 900 abielu. Kui registreerimisele ka ainult igal teisel juhul pulmapidu järgneb, teeb see ikkagi 10 – 15 pidu päevas. Ja eeldatavasti on populaarsemad nädalalõpu päevad.“

Ka tunnustatud pulmavanemate hinnangul on levinumateks kuudeks august, seejärel juuli ja siis alles juuni ning maikuu, aga ka septembri algus. Osa noori on esialgu planeerinud oma elu tähtsaima sündmuse tähistamiseks jõulukuud või jaanilaupäeva. Kuid teenuste […]

052012

Kas pulmapäeva on vaja?

Ajaloolane Teet Veispak on kirjutanud Eesti Päevalehes artikli „Tulge tupele, noored mehed“: “Tänase päeva Eestis ei ole pulmadel kindlasti kaugeltki enam seda tähendust, mis neil oli varasematel sajanditel – paljud mehed ja naised ei peagi enam pulmi ega registreeri ka oma kooselu, elades selletagi koos. Võimalik, et tegemist on tasapisi hääbuva traditsiooniga, mille kõrghetked kuuluvad minevikku. Kuid eks ole ka varasemast ajast, näiteks 17. sajandist, teada visitatsioone korraldanud pastorite kurtmist, et talurahva seast pärit mehed ja naised elavad ilma kirikliku sakramendita koos. See ei tarvitse aga sugugi tähendada seda, et külarahvas ise pulmi ei pidanud. Küsimus oli pigem kirikliku kombetalituse […]

052012

Põhjamaa pulma stsenaarne plaan

Et pulmapäeva toimingud võivad erinevates maades välja näha suhteliselt sarnased, kuid väikeste üllatustega, siis vaatame siinkohal näidet kaasaegsetest Norra pulmadest, mille on esitanud 1981. aastal oma raamatus „Pohjolan häät“ Wigdis J. Espeland: „Pulmade sündmuspaigaks on esiteks kirik, siis kodu ja hiljem noorsoomaja või hotell. Külalised kogunevad tihti mõrsja koju, autobussi peatusse, kai peale või kohtuvad üksteisega alles kirikus. Auto, paadi ja peomaja kaunistamine lillede, lippude ja roheliste okstega on jätkuvalt üldine komme. Ka küünlad on meeleolu loomisel tähtsad. Pulmade kulg järgib üldiselt alljärgnevat skeemi:

Ametlik osa –            

Külaliste kohtumine
Jumalateenistus ja laulatus

Individuaalne osa –    

Lõunasöök
Tants ja ajaviide
[…]

052012

Pulmapäeva stsenaarne plaan

Kuna paljude noorpaaride esmane küsimus pulmavanemale on nende elu ilusaima päeva ajalisest liigitusest, siis toon alljärgnevalt ühe võimaliku päevakava. Loomulikult konkreetsem kava sünnib alati koostöös noorpaariga, milleks pulmavanem viib läbi mõned eelkohtumised.

Kellaaeg
                                               Tegevus

09.00
Äratus (võimalikult hilja)

10.00
Hommikusöök (võimalikult tugev, kuigi üldjuhul söögiisu puudub täielikult)

11.00
Pulmatordi ja vajaliku atribuutika viimine pulmamajja

12.00
Pruudi kaunistamine juuksuri ja kosmeetiku juures. Riietumine

14.00
Noorpaari pildistamine looduskaunis kohas

15.45
Kohtumine pulmavanema/tseremooniameistriga registreerimispaigas

16.00
Registreerimine/laulatus ja noorpaari ning vanemate õnnitlemine

16.30
Noorpaari ja vanemate ning pulmaliste ühispildistamine

16.45
Valgete autolintide jagamine, pulmarongi liikuma hakkamine, nime ärasaatmine, kurepesa külastamine

17.30
“Ootamatud” pulmaväravad ja ülesanded noorpaarile

17.45
Sõidu jätkumine pulmamajja

18.00
Saabumine pulmamajja, paus, võimalusel pulmakülaliste majutamine, kingitud lillede sättimine, kingituste üleandmine, ühise õnnitluskaardi täitmine

18.20
Tavapärased katsed/kombetalitused noorpaarile,  pulmavanema avakõne noorpaari […]

052012

Ettevalmistused elu tähtsaimaks päevaks

Nagu ikka kultuuriürituse korraldajal jääb sageli noorpaaridelgi üks päev puudu. Et ärevas ootuses veedetud päevade ja osaliselt magamata ööde järel pulmapäev hästi sujuks, peab varakult koostama päeva stsenaarse plaani, kus kirjas tegevuste järjekord ja nende võimalikult täpne aeg. Põhjalik ettevalmistus tagab sisemise kindluse olukorras, kus pulmapäeva traditsiooniline emotsionaalsus võib tekitada noorpaaril paanilise hilinemishirmu.

Kuid kõike ei ole võimalik ka alati ette näha…

Siinkohal meenub üks juhtum ühe noorpaari vanematega aastast 2003. Pruudi vanemad tassisid pool tundi enne laulatuse algust autost pulmamajja peoks vajalikku. Et ümberringi liikus ka võõrast rahvast, otsustas pruudi ema turvalisuse huvides vahepael auto lukustada ustenuppudega. Õnnetuseks avastati järgmise sületäie […]

052012

Vallaliste poissmeeste/tüdrukute õhtu

Mujal maailmas juba kaua tuntud komme enne pulmi koos sõpradega rõõmsameelne pidu pidada on levinud ka Eestisse. Piret Õunapuu on kirjutanud raamatus „Eesti pulm“ järgmist: „Eesti traditsioonis vastab sellele ehk pruudi aitamine, kui külatüdrukud käisid pärast kosja ja enne pulma pruudil abiks kaasavara valmistamas. Need olid töökad külapiigad. Tänapäeva neiud peavad ühiselt tormilist pidu, et enne meheleminekut koos sõbrannadega nn viimast võtta.“

Tavaliselt jäetakse vallalisepõlvega hüvasti kas nädal enne pulmi või äärmisel juhul päev-kaks enne registreerimist/laulatust. Kuna nende koosviibimiste initsiaatoriteks on lähemad sõbrad, ei puudu seal tihtipeale ka kõige ekstreemsemad katsed, mida saavad üksteisele korraldada vaid väga lähedased inimesed. Tagantjärele ollakse […]

052012

Pruudikimp – armastuse märk

Ajast aega on kena kombe kohaselt pulmapäeval pruuti ehtinud lilled. Tänapäeval tehakse pruudikimpe kõikides värvides ja stiilides. Parim lahendus õige kooskõla saavutamiseks on pöörduda lilleseadja poole, kes kujundab kimbu just vastavalt noorpaari, õigemini peigmehe soovile ja maitsele. Selleks peaks peigmees eelnevalt teadma oma väljavalitu lemmiklilli ja -värvi ning muidugi kleidimaterjali tooni.

Internetist saab lugeda 2003. aastal kõige suuremal Euroopa pulmamessil Suurbritannias Harrogate’is käinud Lauri Kimppi väidet: “Pruudikimpude trendina hakkavad maailmas aina rohkem levima tehiskimbud. Selles leitakse palju positiivset, näiteks pole allergikutel enam vaja muretseda, milliseid lilli võib lasta oma kimpu põimida. Samuti jääb tehispruudikimp alles aastateks, ilma et seda oleks vaja […]

052012

Ilusalongi teenused

Vahetult enne registreerimist/laulatust tuleb pruudil ja peigmehel külastada juuksurit, sest just seal antakse noortele enne tseremooniat nn viimane lihv. Viimasel ajal reeglina käiakse enne jah-tseremooniat ka pildistaja juures, eriti Tallinnas ja tehakse tunni-kahene fotosessioon, et hoida kokku pulmaliste aega pärast registreerimist/laulatust.

Pulmapäev seab jumestuse ja soengu osas tõsised tingimused, sest nii üks kui teine peavad vastu pidama terve pika päeva. Kõige mõttekam on alustada soengu ja jumestuse ettevalmistamist salongis eelnevalt spetsialistidega konsulteerides. On hea, kui läbirääkimiste ajaks on teada pruudikimbu lillede toon ja kleidimood. Seda teades oskavad juuksur ja jumestaja teha igaühest stiilse pruudi, kes on pulmas võluvaim ja kauneim kõigist […]

052012

Kingitused noorpaarile

Piret Õunapuu on kirjutanud: ”Vastupidiselt kaasaegsele pulmale, kus kingitusi saavad pruut ja peigmees, oli veel 19. sajandi pulmas pruut see, kes pidi alates isakodust  lahkumisest kuni pulma lõpuni kingitusi jagama. /…/ Alles Eesti Vabariigi ajal kadus veimede jagamise ja raha korjamise tava peaaegu täiesti.” Kuigi 2003. aastal väljaantud raamatu „Eesti pulm“ autor väidab, et „mööda hakkab saama ümbrikute aeg ja tavaliselt teatatakse pangakonto number, kuhu külaline saab oma kingiraha kanda“, siis siinkirjutaja on kogenud küll paaril juhul pangakonto kaudu kingituste tegemist, kuid valdavalt kingitakse raha ümbrikus. Miks? Nimelt tihtipeale tehakse seda mitmekesi koos, kogudes raha vahetult enne registreerimist/laulatust. Ümbriku eelis […]

052012

Noorpaari auto

Piret Õunapuu on kirjutanud: “1970. aastatel sündis komme ehtida pruutpaari auto vanikute, mõnel pool lisaks ka nukkudega. Viimast peeti aga õigustatult venepäraseks ja väga laialt seda omaks ei võetud. Autol olnud pärg kinnitati mõnel pool pulmalauas noorpaari selja taha seinale. Pärg või vanik oli tehtud tavaliselt rohelistest okstest ja lilledest. Kindlaks tavaks kujunes kõigile pulmarongi autodele valgete lintide kinnitamine.”

Sajaprotsendiliselt on see kõik nii ka täna, nelikümmend aastat hiljem. Tõsi, lilleärid on hakanud pakkuma autokapotile magnetiga kinnitatavat lilleseadet, mis pulmamajja jõudes leiab auväärse koha noorpaari ees laual koos esimese tervisepitsi eel süüdatava suure küünla ja pruudikimbuga vaasis. Samuti leiavad pulmamajas koha […]

052012

Pulmakutse motod

Moto kutsel avab abielluvate noorte mõttemaailma. Alljärgnev valik annab mõningase ülevaate pulmakutsete motodest ja tekstidest ning abiellujate eelistustest sõna kasutamisel.

„Kuldne on sõrmus, mis liidab meid ühte,/ kanname seda kui truuduse tähte./ Kaunis on sära, mida ta heidab,/ suur on see armastus, mida ta peidab.“ (Piret ja Mardo);
„Me otsustanud oleme,/ et üheskoos nüüd jätkame/ end paari panna laseme/ Teid asja kaema kutsume.“ (Marianna ja Riho);
„/…/ Noorus, õnn on juua sel su nestest, kes jagab teistega, end neile pühendab. Rõõm iialgi ei lahku inimestest, kel südameid kuldköidik ühendab…“ /A. Mickiewicz/ (Evelin ja Meelis);
„Ühineb elutee, ühineb õnn/ ühised raskused võidetavad on./ Rõõm on […]

052012

Pulmakutsed

Pulmakutse on märguanne külalistele tähtsa sündmuse toimumisajast ja -kohast.

Kuigi lilleärid ning kauplused pakuvad mitmesuguseid kutsete variante, oleks siiski parim originaalne kutse, mis lähtub pulmapäeva värvide üldkonseptsioonist, aga noorpaari hinge- ja mõttelaadist. Tõsi, selleks peab abiellujatel jätkuma kunstiannet või nagu siinkirjutaja pulmavanemana, pakkuma välja vastava kunstiandega tegija, kes igati arvestab ja aitab noorpaarile teha parim valik.

Ideaalne on, kui kutse kujundust kasutatakse hiljem ka laulikute või pulmalehe valmistamisel. See viitab heale stiilitunnetusele. Kutse väärib erilist tähelepanu, sest nii saadakse esimene teave tulevase tähtsündmuse kohta.

Tihti on noorpaarid küsinud pulmakutsete laialisaatmise ajastatuse kohta. siinkohal on raske nõu anda, aga kuivõrd enamik pulmapidusid toimub suvel […]

052012

Pulmas hästi käituv külaline

1981. aastal välja antud raamatus „Pohjolan häät“ puudutab autor Wigdis J. Espeland oma Norra pulma kirjeldavas artiklis (Seremoniamestari norjalaisissa häissä) sotsiaalse käitumise üldisi norme nii: „Pulmi hinnatakse selle järgi, kas seal oli hea õlu, hea toit ja laul ning kas suudeti vältida konflikte… Külalised pulmas lülituvad sotsiaalsesse ühismängu, kus nad saavad uue, igapäevasest positsioonist erineva staatuse. Pulmas ei tegutseta ainult ameti ega sotsiaalse väärtusjärjestuse järgi, vaid seal esinetakse hea või halva külalisena. Hea külaline peab sobituma tseremooniameistri (pulmavanema) poolt ette pandud sotsiaalsete käitumisnormidega, ta peab olema valmis kiusama teisi, kuid ka ise suvatsema olla kiusatav.“

Väide kehtib täiel määral ka Eesti […]

052012

Pulmakülaliste riietus

Pulm on läbi aegade niivõrd pidulik sündmus, et ilma ülikonnata või piduliku kleidita ei tule sinna ükski pulmaline. Muidugi on erandeid. Eelkõige puudutab see kasvueas noori, kellel ei tarvitsegi ülikonda olla, samuti nooremapoolseid täiskasvanuid maapiirkonnast.

Erandina tuleb siinkohal mainida noorpaari sõpruskonda kuuluvaid huviharrastuskaaslasi, kes võivad pulmas riietuda näiteks rahvariietesse – tantsurühma kaaslased või olla motospordi huvilistena nahkrõivastes.

Ekstreemsema näitena pulmaliste riietusest toob pulmavanem Mart Tõnismäe lehma kostüümi ja Irene Pukk teksaseid ja rihmikuid.

052012

Pulmakülaliste arv

Üldjuhul pulmavanem noorpaariga kokkusaamise käigus kutsutavate/oodatavate külaliste kutsumisse ja nende arvu ei sekku. Küll on mitmel korral noorpaar pöördunud pulmavanema poole küsimusega, kas kutsuda koosviibimisele kirikuõpetaja? Loomulikult võib noorpaar esitada talle peokutse. Tavaliselt ütleb vaimulik pulmapeost viisakalt ära. Siinkirjutajal on siiski paaril juhul olnud kogemus, kus kirikuõpetaja on pulmapeol siiski osalenud.

Kasutatud kirjanduse järgi olid pulmakülalised loetud ka sadakond aastat tagasi, on kirjutanud Piret Õunapuu 2003. aastal välja antud raamatus „Eesti pulm“: ”Pulma kutsuti tavaliselt mõlema poole sugulased, sõbrad ja naabrid, mõnel pool kogu külarahvas. Määravaks sai tavaliselt pruudi ja peigmehe jõukus. Keskmine pulm oli 60 – 70 inimest ja suur […]

052012

Noorpaari riietus. Meenutusi nõukogude ajast

Tänastele noortele on ehk üllatav, et nõukogude ajal, s.o siis kaugelt üle kahekümne aasta tagasi oli suuremates linnades poode, mis olid avatud spetsiaalselt vaid noorpaaridele ja teised sealt ilma vastava loata osta ei saanud. Neist oli võimalik osta kaupa vaid perekonnaseisuaktide büroost antud tõendi alusel.

Üks selline, vaid noorpaaridele mõeldud kauplus asus praegusel Roosikrantsi tänaval Tallinnas. Kuna kaubavalik oli seal kindlasti parem harilikes poodides pakutavast, siis  selle ihaldatud tõendi saamiseks viidi tihtipeale sisse ka nö fiktiivseid abielu registreerimise pabereid. Muidugi ei pruukinud alati olla tegu vaid fiktiivse abielu sõlmimise sooviavaldusega, sest kui tegelik registreerimine toimus näiteks Eesti väikelinnas, kus analoogset poodi […]

052012

Pruudi riietus

Piret Õunapuu on raamatus „Eesti pulm“ konkreetselt öelnud nii: ”Inglise kultuurist on meilegi jõudnud komme, et pulmakleidis peaks olema midagi uut, midagi vana, midagi laenatut ja midagi sinist. Kui pruut ise usub, et ta just sellise kleidiga õnnelikku abiellu astub, siis nii ongi õige. Usk on kõige tähtsam.” Kui palju pruutkleite Eestis on neid tingimusi täites valmistatud, on juba iseküsimus.

Tänapäeval on reeglina levinumad pikad kleidid, mida saab ka raha eest laenutada. Praktikuna tuleb täheldada, et loor ja pikk kleit troonivad sajaprotsendiliselt kiriklikel laulatustel. Üldjuhul kannavad lühemat ja värvilist kleiti pruudid, kes abielluvad teist korda või on ealt veidi vanemad. Samuti […]

052012

Peigmehe riietus

Võib öelda, et tänapäeva Eestis eelistab ligi 90% noormeestest abiellumisel eelkõige musta ülikonda.

Mõnel juhul kantakse heledat ülikonda või rõhutatult valget. Suhteliselt tihti kantakse smokingut, harvem frakki ja väga harva kuubpintsakut.

Kaelasidemena kantakse üldjuhul kikilipsu, kusjuures pikk lips on kasutusel äärmiselt harva.

Aksessuaarina on peigmehed kasutanud valge või punase roosi nuppu pintsakurevääril. Mõnel juhul, eriti pika kuue või fraki puhul, on kasutatud lipsu asemel värvilist või valget kaelarätikut.

Ekstravagantseimaks riietusesemeks peigmehel on pulmavanem Jaak Madismäe oma praktikast nimetanud seotavat ristlipsu, Irene Pukk silindrit, Martin Liivet ratsutamiskostüümi ja kuldset kaabut, Mart Puust 18. sajandist suurte žaboodega pikka pintsakut ja saapaid. Isiklikust kogemusest lisan veel meremehe […]

052012

Peoruumide kaunistamine

Peoruume on alati kaunistatud. Eelkõige puudutab see sööklaid ja rahvamaju, mille seintele oli lihtsam suuri plakateid kinnitada. Seintele kinnitati nii loosungeid kui pilapilte. Pulmatavade uurijad on väitnud, et see komme tuli meile tegelikult alles 1960-ndate aastate teisel poolel.

Tänapäeva euroremont või mõisate glamuursus ei võimalda enam sellist ühekordset kujunduslikku isetegevust ruumides teha. Seetõttu on viimastel aastatel seintele riputatud plakateid tunduvalt vähem ja nautida tuleb muid vaatamisväärsusi.

Seega tuleb täna tunnistada, et loosungite ja pilapiltide ülespanek on pigem erand kui reegel.

Ühte meeldejäävamat ja originaalsemat plakati paneku kohta sain isiklikult näha 2002. aasta juulis Saaremaal toimunud pulmas, kus täiskirjutatud tapeedirull noorpaari eluloo etappidega oli […]

052012

Peoruumid

Interneti leheküljel www.pulmad.ee viidi kunagi läbi küsitlus teemal: „Kui kaugel võiks olla peopaik linnast?“ Valdav enamus noorpaaridest (62%) nägi meelsasti oma elu tähtsaima päeva tähistamist linnalähedasel maal – ca 30 km linnast. Vaid 16% vastanutest arvas, et see võib ulatuda ka ca 60 km kaugusele. Seevastu 12% arvas, et pulmapidu võiks toimuda registreerime kohal ja 10% oli valmis sõitma ka kaugemale kui 100 kilomeetrit.

Kuigi siinkirjutajal on kogemusi peokohtadega üle Eesti rohkemas, kui sajas kohas, siis julgen siiski väita, et häid peoruume ei ole Eestis palju. Tõsi, nende arv aasta aastalt õnneks kasvab.

Kuigi suviste pulmade pidamiseks peetakse läbirääkimisi pea aasta varem, tehakse […]

052012

Banketivormis lühivastuvõtt

Kui pika pulmapeo korraldamiseks vahendeid napib või puudub selleks tahtmine, siis banketil on tõepoolest teatud eelised:

Lühiajalisuse tõttu võimaldab oluliselt kärpida suurele pulmapeole omaseid kulutusi: ohtrad söögid ja joogid, ruumide rent, tantsuansambel, täismahuga pulmavanema teenus jms;
Banketile saab alati rohkem külalisi kutsuda kui pulma, sest kulusid ühe külalise kohta tuleb märgatavalt vähem;
Tavaliselt võtavad külalised banketile kaasa pulmakingitusega võrdväärse kingituse. See lubab oletada, et just banketiga võivad pulmapeo tulud ületada kulusid, mida tavapulmapeol üldjuhul ei juhtu;
Bankett võimaldab läbi viia piduliku sündmuse, kus puuduvad ebameeldivad olukorrad, mis tavapulmapeol võib mõne pulmalise liigselt hoogu minekuga aset leida.

Lõppkokkuvõttes on bankett pulmakorralduse üks selliseid vorme, mida tuleks […]

052012

Pulmapeo aeg ja kestus

Kui kaasaegseid pulmi peetakse enamasti suvel, siis 19. sajandil ja 20. sajandi algul peeti pulmi hoopis talvel. Aastasadu tagasi pidutseti mitu päeva järjest, sest pulm oli suurim pidu kogu omaaegses külaühiskonnas ja seda tuli tähistada võimalikult suurejooneliselt. Näiteks 17. sajandist on leida Rootsi valitsusvõimude eeskirju, kus pulma kestus, külaliste arv ja ka tarvitatavate jookide ülemmäär olid üksikasjaliselt ette kirjutatud, sest kardeti, et talupojad prassivad mõne päevaga iseenda, laste ja ka peokülaliste vara maha ja jäävad pärast hätta.

Kaasaegsetes pulmades püüeldakse samuti suurejoonelisuse poole, kuid pidustuspäevade, õigemini tundide arv on siiski limiteeritud. Tavaliselt jõutakse pulmamajja kell 18.00 õhtul. Pidu kestab üldjuhul kella kaheni […]

052012

Pulmapidu väärtustavad abiellujad

Teame, et abielusid sõlmitakse Eestis üha vähem.  Samas pulmapidude arv suureneb. Vähemalt nii oli see aastatel 2007. ja 2008. Nii väidavad kõik pulmavanemad. Aga tegelikult?  Loomulikult ei saa suundumusi faktina tõestada, sest usaldusväärne statistika puudub. Öeldu põhineb vaid subjektiivsel üldistusel.

Kui abielu registreerimise järel istuvad emad/isad ja õed/vennad ühise laua taha, kas on tegemist pulmapeoga?

Kas pidu on ainult väljaspool koduseinu teostatud ettevõtmine? Või kannab pulmapeo austavat nimetust vaid pidulik õhtu tellitud tseremooniameistri ja pillimeestega?

Igal juhul võib kinnitada, et pidu saab teoks, kui peale laulatust/registreerimist siirdutakse seltskonnaga peo pidamiseks ettevalmistatud ruumidesse ja sündmus kestab rohkem kui kolm tundi, st igale külalisele nähakse ette […]

052012

Esmakohtumiste ainulaadsus ja võlu

Küllap on vajadus olla armastatud ja ise armastada igavikulised nähtused.  Ainult, et erinevatel aegadel võidakse armuda erinevatel põhjustel ja ajenditel.

Piret Õunapuu oma raamatus „Eesti pulm“ on meie esivanemate esimesi kohtumisi kirjeldanud nii: „Igast talust saadeti hobused ööseks karjamaale ja kuna hunte oli palju, siis läks ka karjane kaasa. Karjamaad olid külal ühised ja seetõttu oli ka õits ühine. /Õitsilkäimisena nimetati hobuste öist ühiskarjatamist./ See oli lausa oodatud lust ja lõbu. Nii oli suvekuudel vahel kogu külanoorsugu väljas. Õitsil olles küll palju magada ei saanud. Seoses maade kruntimisega ühine õitsilkäimine kadus ja selle asemel hakkas hoogu võtma ehalkäimine.“

Tänapäeval, eriti veel linna […]

052012

Armastab, ei armasta

Oma igapäevatoimetustes kohtume me väga paljude erinevate inimestega. Vaevalt vallalised üksikud inimesed iga võõra inimesega kohtumise eel mõtlevad – just temast võibki saada minu tulevane! Ometi on palju inimesi, kes ootavad ja loodavad oma armastusega kohtumist.

Praktikas esineb olukordi, kus abiellumislootuses pöördutakse igasuguste ennustuste ja ennustamiste poole.

Karikakra lugemist: „Armastab, ei armasta“ teab igaüks.

Meie esivanemad, kes tegelesid aiandusega oli üheks ennustamise levinud viisiks kapsa istutamisel võtta esimene peotäis umbropsu. Kui taimed olid paaris, pidi sel aastal mehele saama. Pulmatavade uurija Ülo Tedre on nimetanud tuntumaks ennustamist koera ja kondi või terade ja kuke abil: iga tüdruk võtab endale kondi (või puistab põrandale […]

052012

Kumb on enne, kas abielu või armumine?

Kui eestlastel on pulmapidu ja sellele eelnev registreerimine/laulatus ikkagi omavaheliste suhete üheks kõrgpunktiks, siis mõnel rahval võib alles abiellumisele järgneda tõelise armastuse teke.

Arko Õige on 2004. aastal Eesti Ekspressis kirjutanud nii: “Näiteks moslemitel on lahutusi väga harva. Abiellutakse üks kord ja igaveseks. Bangladeshis öeldakse, et kui lääneriikides inimesed armuvad ning seejärel abielluvad, siis Bangladeshis on asi vastupidi – kõigepealt abiellutakse ja alles siis tekib armastus.“

Meie kultuuris näib selline olukord vastuvõetamatu, kuid loomulikult ei ole meil õigus seda vaidlustada, vaid ainult austada nende tavasid.

Aga eestlastel? Kunagi interneti leheküljel www.pulmad.ee esitatud küsimusele:„Kaua te tundsite teineteist enne pulmi?“ vastasid 60% külastajaid „üle 2 […]

052012

Mõeldes lastele

Kord küsisin isana oma lastelt, mis on nende jaoks aasta kõige tähtsam päev? Laste vastus oli ootamatu: ”Isa ja ema pulma-aastapäev.” – ”Miks?”, ei osanud ma targemat küsida, kuid vastus oli lihtne: ”Muidu ei oleks meid ju sündinudki…”

Kas pole see sügavalt hingekriipiv tõde?

Samas võiks laste vastusesse suhtuda mitmeti. Kui pealiskaudne lähenemine kõrvale jätta, siis väljendub laste mõistmine, et konkreetse ema ja konkreetse isa järeltulijad saavad olla konkreetselt vaid nemad. Mistahes teise ema või isa suhe oleks andnud teistsugused lapsed. Igal juhul mitte nemad!

Tõepoolest, kui me noortena poleks teineteist leidnud ega abiellunud, siis poleks meil just konkreetselt neid, armastusest sündinud lapsi. Lapsed […]

052012

Olla või mitte olla abielus?

Paljud paarid seisavad dilemma ees, kas abielluda või mitte. Mille poolest abielu ja vabaabielu teineteisest erinevad?

Vabaabielus olijad leiavad, et ametlik kooselu on nende vabadust ahistav ja asjatult tseremoniaalne institutsioon.  Abielus olijad väidavad tihti vastupidist.

Enamus noori naisi unistab pulmadest kui oma elu kõige ilusamast päevast, kaunist pruutkleidist, lilledest ja kõigi külaliste tähelepanu keskpunktis olemisest. Mehed soovivad abiellumisega maailmale kuulutada, et see kaunis, tore ja nii paljude heade omadustega naine on nüüdsest ainuüksi koos temaga.

Siinkirjutaja julgeb väita, et abielu eelduseks on armastus. Maailma ühes vanimas raamatus on öeldud järgmist:  „Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi […]

052012

Minek ühest olukorrast teise

Abiellumine on üks kolmest inimese eluga seotud tähtsamast sündmusest.  Ülo Tedre, kirjutades uurimustööd „Vanadest eesti rahvakommetest kaasaegsete tavadeni“, on öelnud järgnevat: „Hoolimata sündmuste näivast seostamatusest, isegi vastandlikkusest (sünd – surm), on sünni-, pulma- ja matusekommetes palju ühisjooni, kuna kõigi kolme sündmuse puhul siirdub inimene ühest olukorrast teise.” Seega on näiteks pulmade puhul tegemist eelkõige siirderiitusega: inimese positsiooni muutumisega sotsiaalsete staatuste võrgustikus. Abiellumine ja pulm ei ole pelgalt inimese isiklik või vaid perekondlik sündmus, ta omab ka ühiskondlikku tähendust.

Kas täna elav inimene vahetab meeleldi oma sotsiaalset staatust? Missugune on ühe või teise noore inimese esimene samm suhte loomisel? „Kuidas kõik see […]

052012

Pulmakorralduse üldine ABC

Kui peigmees on teinud pruudile ettepaneku abielluda ja pruut on nõus, tuleb hakata mõtlema, kuidas teha see sündmus lähedastele meeldejäävaks.

Pulmapeo formaat.
Juhul kui kogutud kapital on väga napp, siis üks võimalus ikkagi pidu korraldada on viia pulmapäev läbi banketivormis, mis piirdub mõnetunnise koosolemisega külalistega. Kui aga soovitakse pikka pidu, siis seda rõõmustavam on sündmuse suurejoonelisem tähistamine sugulastele, sõpradele ja töökaaslastele. Palju siis tänapäeval pulmakutseid ikka tuleb?!

Pulmapäeva aeg.
Kui peo formaat on noorpaaril paika pandud, tuleb mõtelda, milline on noorpaari unistuste pulma aastaaeg. Võib-olla pole kõige parem selleks jõuluaeg, ega ka jaanitulede aeg, sest paljudel on nendel perioodidel kiire pereringis ja palju muid […]

051012

Tabalukk nime lukustamiseks

Mitmel pool Eestis on leitud koht, kuhu noorpaarid pulmapäeval tabalukke kinnitavad. See tava on alguse saanud 1980. aastate lõpus Keila-Joa mõisast. Sealse silla kettide külge lukustavad pruutpaarid tabasid ja viskavad siis võtme vette. Nii pannakse oma abielu lukku, mida pole võimalik enam lahti sõlmida. Kuna siinkirjutaja on mitmetel kordadel seal sillal käinud, siis sain sellest mõttest inspiratsiooni ja lasin ka Eestimaa südames, Paide tehisjärve äärde suunduva silla käsipuude külge valmistada kaks punast südant. Noorpaarid ja teised pulmavanemad on kombe omaks võtnud ja nõnda kinnitavad noorpaarid sinna oma tabaluku graveeritud eesnimede ja pulma kuupäevaga. Paraku on pea kümneaastane tavand sattunud ka […]