Ametlik abielude registreerimine maavalitsuste perekonnaseisuosakondades ja Tallinna Perekonnaseisu Ametis väheneb. Selle õiguse delegeerimine ka kirikuõpetajatele ja notaritele võimaldab ära jätta dubleerivad toimingud. Nimelt eelnes pidulikule laulatusele kirikus formaalne, kuid seaduse nõudest tulenev kohustus käia ära riigiametniku juures ametliku abielutõendi saamiseks. Need noored, kes kirikuga mingeid sidemeid ei oma, eelistavad paaripanemisel siiani riigi- või Tallinna puhul linnaametnikku.

Pidulikuks tseremooniaks on maakondades kasutada maavalitsuse väike saal, kuhu parimal juhul mahub 20–40 pulmakülalist. Nii on kasutanud Jõgeva maavalitsuse ametnik hoopis kohaliku kultuurimaja saali. Paides saab suurema külaliste arvu korral tellida raekoja saali, kuhu võib mahutada kuni 100 külalist.

Kui väljaspool Tallinna kulub ühe noorpaari registreerimisele ca 30 minutit, näiteks Paides, siis Tallinnas Õnnepalees on tseremoonia pikkus 7 – 9 minutit, lisaks paar minutit õnnitlemiseks ja teine paar minutit noorpaari ja vanemate pildistamiseks. Igal juhul on veerand tunni pärast kogu päevade/nädalate/kuude, aga mõnele abiellujale isegi aastate pikkune unistus ja ootushetk kiiresti lõppenud. Õnnepaleest pärineb halb näide, kui ametnik palus pulmavanemal katkestada noorpaari õnnitlemine, kuna järgmise paari pulmalised juba ootasid… Selliste ametniku ootamatute korraldustega võib rikkuda kogu pulmapäeva.

On hea, et pidulikule sündmusele saab tellida fotograafi, samuti taustmuusika. Noorpaari registreerimisruumi sisenemisel mängitakse tavaliselt Felix Mendelssohn-Bartholdy (03.02.1809 – 04.11.1847) ”Pulmamarssi”. Ilmselt Ameerika filmide eeskujul ja mõjutustel on tänapäeval noorpaari sissetuleku või väljamineku muusikana kasutusel katkend romantilise muusika kõrgteosest,Richard Wagneri (22.05.1813 – 13.02.1883) „Lohengrin“. Lõppude lõpuks ei ole ju vahet, mida mängida. Eriti juhul, kui registreerimise taustmuusika tuleb viimasel ajal üha enam CD-mängijalt (va Tallinna Õnnepalee ja Eesti kirikud). On olnud juhtumeid, kus noorpaar siseneb tseremooniale ühe ja väljub teise muusika saatel.

Tavaliselt kasutatakse taustmuusikat allkirjade andmise ja sõrmuste sõrme paneku, aga ka noorpaari õnnitlemise ajal. Põnevamad instrumentaalsed koosseisud abieluregistreerimisel on olnud: viiul ja klaver/orel; tšello ja klaver; flööt ja klaver; saksofon ja süntesaator. Paides läbi viidud registreerimistel kuni 1990. aastate alguseni ajaloolises linna raekojas kasutati ansambli koosseisus meeslauljat.

Piret Õunapuu raamatust „Eesti pulm“ selgub, et ”1950.-60-ndatel aastatel olnud komme teha väike kingitus abielu registreerinud ametnikule. Selleks võis olla ka tort või pudel. Siin võib minevikust paralleeli leida veimede jagamisega pulma asjameestele.” Siinkirjutaja on pulmavanemana, sisenedes noorpaariga veerand tundi enne registreerimist ametniku kabinetti ja tutvustades noorpaari, ulatanud registreerijale noorpaari nimel kolm kaunist õit (tavaliselt kollased roosid). Kahtlemata innustab väike tähelepanu ka riigiametnikku, kellel võib sel päeval olla juba mitmes noorpaar teenindada. Iga tegevus, kui seda tehakse korduvalt, muutub rutiinseks, mistõttu kingitus kindlasti rõõmustab ja üllatab ametnikku.

Viimastel aastatel on oluliseks muutuseks saanud registreerimine väljaspool perekonnaseisuameti hoonet. Sel juhul tuleks kindlasti ettevalmistusprotsessi kaasata lilleseadefirma, kes kujundab tseremooniaruumi territooriumi vastavalt noorpaari maitsele ja lillefirma kogemustele. Vabas õhus puistatakse pruutpaarile rooside õielehti või ka värvilisi paberiribasid. Täna on ametnik nõus tulema koduaeda, looduskaunisse kohta järve või mere ääres, mõisaparki või valitud pulmapeo paika. Loomulikult ei tee seda kõik abiellumistseremoonia läbiviimise õigust omavad ametnikud, kuid üle Eesti neid siiski leidub ja ükski registreerimine noorpaari valitud koha erilisuse tõttu ära ei jää.