Piret Õunapuu on kirjutanud raamatus „Eesti pulm“: „Varem ei olnud laulatus pulmapeoga kuigi tugevasti seotud ja seda kohustuslikku toimingut võis kirikus talitada kas enne või pärast pulmapidu. Rahva silmis oli see vaid kiriku poolt peale sunnitud toiming. Maksev tavaõigus luges abielu sõlmimiseks tanutamist. Muutunud ei olnud aga mitte ainult komme, vaid kombe oli muutnud  arusaam. Enam ei peetud  pühaks abielu alguse hetkeks pruudile tanu  pähe panemist,  vaid altari ees lausutud sõnu. See ei olnud mingi järsk pööre arusaamades, vaid aeglaselt levinud suhtumine. 19. sajandi teisest poolest hakati eelkõige kiriku survel laulatust ja pulmapidu kokku viima. Kui neid ka samale ajale ei õnnestunud sobitada, siis vähemalt püüti laulatamine enne pulmapidu läbi teha, ja mitte vastupidi, sest see poleks kindlasti jumalale meelepärane olnud. Nii või teisiti, aga kiriklik laulatus kujunes üheks osaks pikas pulmakommete reas.“

Alates 20. sajandi kahekümnendatest aastatest „ei olnud kirik enam ainuke võimalus abielu sõlmimiseks. Perekonnaseisu muudatusi hakati Eestis riiklikult registreerima 1920. aasta märtsist, kuu aega pärast Tartu rahu sõlmimist. Kuni 1. juulini 1926 lubati omavalitsusasutustes abielu sõlmida ainult neil, kes ei olnud ühegi kiriku liikmed. 1926. aasta 1. juulist hakkas tööle perekonnaseisuamet, kus korraldati nii perekonnaseisuasjade kui ka sünni ja surma registreerimist. Amet tegutses linnas linnavalitsuse ruumides ja maal kohaliku omavalitsuse ruumides ning iga kirikukoguduse kantseleis. Kirikuõpetajad tegid seda tööd kahekordselt – kõigepealt toimus ilmalik osa registreerimisena ning sellele järgnes kiriklik osa ehk laulatus.“

Analoogselt registreeritakse ja laulatatakse ka tänapäeva noored ametlikult kirikus. Alates 2002. aasta 1. novembrist on ka kirikuõpetajatel riiklik õigus abielude registreerimiseks. Muidugi peab selle õiguse saamiseks kirikuõpetaja läbima vastava atesteerimise.