Ülo Tedre on 1985. aastal kirjutanud raamatus „Vanadest eesti rahvakommetest kaasaegsete tavadeni”: „Praegu üle maa tuttav komme – viina või toitu loitsida ehk magusaks teha pruudi ja peiu suuandmisega – on tõenäoliselt pärit 19.-20. sajandi vahetusest või isegi 20. sajandi algusest. 19. sajandist on selle kohta ainult mõned teated.”Piret Õunapuu väidab 2003. aastal väljaantud raamatus „Eesti pul“, et uus pulmalauakomme „on kindlasti vene laen, aga see meeldis eestlastele väga ja võeti kiiresti omaks. Tore oli ju panna pruutpaari kibedat magusaks tegema.” Tänapäeval ei möödu lauluta „Viin on kibe, kibe, kibe” vist mitte ükski pulm. Eriti, kui pulmavanem on ise laulumees. Siinkirjutajale teadmata autori poolt loodud laulusõnad on järgmised:

„Viin on kibe, kibe, kibe,

viin on kibe, kibe, kibe,

viin on kibe, juua ei saa!

Toit on mõru, mõru, mõru,

toit on mõru, mõru, mõru,

toit on mõru, süüa ei saa!

Noorpaar*, see on teie süü,

noorpaar, see on teie süü,

noorpaar, see on teie süü!”

(* tavaliselt lauldakse sõna ”noorpaar” asemel pruudi ja peigmehe eesnimed)

Nüüd järgneb pulmaliste ühiskooris kibe! hõikumine ja seejärel üldjuhul noorpaari püsti seistes suudlus.

Kui noorpaar on seda piisavalt himukalt teinud (pulmalised loevad rütmis: üks, kaks, kolm, neli jne, kuni noorpaar jaksab/tahab suudelda), jätkub pulmaliste tänulaul noorpaarile:

„Viin on magus, magus, magus,

viin on magus, magus, magus,

viin on magus, juua saab!

Toit on magus, magus, magus,

toit on magus, magus, magus,

toit on magus, süüa saab!”

Kolmas salm ehk noorpaari tänamine on sõnade keerulisuse tõttu praktikas asendunud lihtsalt üleüldise täname! hõikamisega või pulmavanema initsiatiivil elagu! vms ühiselt hüüdmisega.

Seega saab nimetada vähemalt kaht laulu, mida pea igas pulmas lauldakse ja millel on ka kindel rituaal: „Pruudipärg” ja „Viin on kibe…” Samuti on levinud laul „Mis te teete, mis te teete, teise laua rahvas?”

Pulmaetenduse mõõdu annab paljudes pulmades praktiseeritav vastu- ja võistulaulmine, kus pulmavanema initsiatiivil koostatakse kaks vastastikku laulvat kollektiivi (pruudi ja peigmehe või naiste ja meeste lauljaskond).

Vahel on mõnes pulmas noorpaari luulelembene lähisugulane kirja pannud noorpaari elulugu kajastavad luuleread, mida eeslaulja eestvedamisel kõik pulmalised noorpaarile mõnel tuntud viisil esitavad.