Kord küsisin isana oma lastelt, mis on nende jaoks aasta kõige tähtsam päev? Laste vastus oli ootamatu: ”Isa ja ema pulma-aastapäev.” – ”Miks?”, ei osanud ma targemat küsida, kuid vastus oli lihtne: ”Muidu ei oleks meid ju sündinudki…”

Kas pole see sügavalt hingekriipiv tõde?

Samas võiks laste vastusesse suhtuda mitmeti. Kui pealiskaudne lähenemine kõrvale jätta, siis väljendub laste mõistmine, et konkreetse ema ja konkreetse isa järeltulijad saavad olla konkreetselt vaid nemad. Mistahes teise ema või isa suhe oleks andnud teistsugused lapsed. Igal juhul mitte nemad!

Tõepoolest, kui me noortena poleks teineteist leidnud ega abiellunud, siis poleks meil just konkreetselt neid, armastusest sündinud lapsi. Lapsed mõistavad seda ning on tänulikud oma vanemate valiku eest.

Äsjaöeldu on viinud mind juba ammu mõttele uurida ja vaadelda lähemalt erinevaid noorte teineteiseleidmisi. Milles seisneb esimene astutud samm suhte loomisel?

Nii noorte kohtumised kui ka pulmapeod võivad tihti olla äravahetamiseni sarnased, ometi on nad ainulaadsed. Samuti seob kõiki pulmapidusid noorte lootus ja arvamus, et tulisemat armumist ja suuremat armastust enam tulla ei saa ning lustakas pulmapidugi jääb neile ainsaks tähtsündmuseks. Nii vähemalt loodavad kõik noored abiellumishetkel…

Pulmapäeval on kõik abiellujad õnnelikud ja täis usku igavesest kooselust. Praktiseeriva pulmavanemana pean siinkohal siiski tunnistama, et ligi kolmekümne aasta jooksul on olnud üks juhtum, kus peigmees esitas peale keskööd pulmavanemale neljasilmavestluses kahtluse, et vist ei saanud tehtud õigeimat valikut. Pulmavanemana pidin olema kannatlik kuulaja ja lohutaja. Psühholoogivõimete kasutamine saab sellistel juhtudel olla vaid parim abiline. Loodan, et nad elavad koos tänaseni…