Tänastele noortele on ehk üllatav, et nõukogude ajal, s.o siis kaugelt üle kahekümne aasta tagasi oli suuremates linnades poode, mis olid avatud spetsiaalselt vaid noorpaaridele ja teised sealt ilma vastava loata osta ei saanud. Neist oli võimalik osta kaupa vaid perekonnaseisuaktide büroost antud tõendi alusel.

Üks selline, vaid noorpaaridele mõeldud kauplus asus praegusel Roosikrantsi tänaval Tallinnas. Kuna kaubavalik oli seal kindlasti parem harilikes poodides pakutavast, siis  selle ihaldatud tõendi saamiseks viidi tihtipeale sisse ka nö fiktiivseid abielu registreerimise pabereid. Muidugi ei pruukinud alati olla tegu vaid fiktiivse abielu sõlmimise sooviavaldusega, sest kui tegelik registreerimine toimus näiteks Eesti väikelinnas, kus analoogset poodi ei olnud, siis lihtsalt valikut polnud. Tuli teha väike pettus või olla ilma pidulike riieteta. Aeg oli selline…

Kuna tõend kehtis kolm kuud, siis oli võimalik selle aja jooksul igasuguseid eluks vajalikke kaupu muretseda. Kujutlegem vaid hetkel ette, kuivõrd hinnas võisid olla sõbrad, kes kavatsesid naist võtta või mehele minna ja omasid vastavat tõendit… Olgu siinkohal ajaloo huvides märgitud, et tõendi tagaküljele pandi iga ostetud ese ka korralikult kirja ja kehtisid teatud piirangud ostude hulgale. Tagantjärele tuleb rõhutada, et sarnane teguviis ei olnud tol ajal harukordne ning tõendi saamiseks riigilõivu 1 rubla ja 50 kopika kulutamine ei olnud suur kulu. Eriti võrreldes tol ajal valitsenud defitsiidiaja võimalustega osta abiellumiseks või lihtsalt vajalikke asju.

Muidugi, „vähem nahhaalsemad“ noored teatasid tõendi saamisel ametnikule ettevaatlikult „võimalikest probleemidest“, mis võivad registreerimise kuupäeva lähenedes tekkida “vanematelt abiellumiseks nõusoleku saamisel“. Loomulikult oli vanemate nõusolek olemas, kuid ametnikule otse öelda, et kuupäev pandi paika vaid tõendi saamiseks, tundus sel hetkel võimatuna.

Kui paljud noored jäid omale reserveeritud päeval ja kellaajal hoopis tulemata ning kui paljud noored lihtsalt formaalseid paare moodustasid, on teadmata. Igal juhul pidi ametnik arvestama, et tema tööpäevas võib tekkida nn auke. Tõenäoliselt said ametnikud aru ka vihjest, kui noorpaar ei tellinud tseremooniale taustmuusikaks ansamblit, mida tol ajal tegelikult toimuvale registreerimisele alati tehti.