Piret Õunapuu on kirjutanud raamatus „Eesti pulm“ noorpaarile tehtavatest katsetest järgmist: ”Palju oli erinevaid kombeid, et pruudi virkust kontrollida ja teda uue kodu külge kinnitada. Nii jäeti meelega asju põrandale vedelema ja kui tulevane perenaine vähegi oma hoolsust tahtis näidata, pidi ta need üles võtma, sest muidu oleks ta kõigi silme all üks lohakas naisterahvas olnud.” Siinkirjutaja on pulmavanemana noorpaari „lohakust“ või „tublidust“ kontrollinud maha kukutatud põrandaharjaga.

Et selle sissekande lugejateks võivad sattuda ka tulevased abiellujad, siis üksikasjalikum tegevuse selgitus jääb pulmapeole…

Pool sajandit tagasi hakati pruudilt ja peigmehelt nõudma mitmesuguste oskuste tõestamist. Lihtsamateks tegevusteks olid pruudi ketrusoskuse tõestamine või lapse mähkimine ja peigmehel paku lõhkumine. Keerulisemad ülesanded olid pesupesemine, luua köitmine, masinaga õmblemine, mehe särgi triikimine ja suka nõelumine. Tänapäeval noorpaari ülesanded väga keerulised ei ole. Samas on populaarne endiselt paku lõhkumine ja tite mähkimine. Töö autor on püüdnud enda juhitavates pulmades kaks viimati nimetatud ülesannet seada teel kinnipidajate põhitegevuseks. Seda on ka pulmakülalistel huvitav vaadata. Kahtlemata sobib selline eksam maapulmadesse.

Kommete kaasajastamisel on pulmavanemad mõelnud välja katseid, mis lähtuvad noorpaari erialast ja igapäevastest tegemistest. Näiteks pulmavanem Martin Liivet meenutas:„Ehitusettevõtja teeb segu ja käe jäljed vajutatakse segusse, lisatakse kuupäevad ning aasta. Jäetakse kivistuma ning tuuakse hiljem pulmamajja.“ Pulmavanem Aleksander Parmani kogemustepagasis on abielluva päästeameti töötaja poolt nuku elustamine ja toitlustustöötajal taigna valmistamine.

Eriskummalisematest katsetest pulmades meenutas pulmavanem Mart Tõnismäe järgmisi:„Pügada lammas ja suur titt ehk peigmehe vend vannis ära pesta“; Jaak Madismäe:„Peigmehel sokiauk parandada ja pruudil vanaaegne pistik kokku kruvida“; Irene Pukk:“Peigmees kruvib kartulisse, mida hoiab pruut, kruvid. Seejärel pruut koorib suure noaga kartuli, mida hoiab peigmees”; Mart Puust: “Püssiga märkilaskmine ja kahe puust pulgaga tule süütamine.”

Üks levinumatest pulmakommetest on nn mina mahapesemine ja meie-tunde tekitamine. Ühtlasi sümboliseerib see toiming mineviku maharaputamist ja uue puhta ühise elu algust. Selleks on šampuselaua juurde valmis pandud kauss veega ning käterätik. Noorpaar hakkab teineteise käsi pesema ja rätikusse kuivatama. Pulmavanem soovitab pulmarahval noorpaari edaspidi kontrollida, kas teineteise käsi pestakse ikka niisama hoolikalt kui pulmapäeval. Tavaliselt küll ”õnnistatud” kätepesuvett pulmaliste kaela ei visata, kuigi noorpaar võib sellekohaseid liigutusi imiteerida.

Kui käed pestud ja hoolsalt kuivatatud, ulatab pulmavanem kokkumurtud paberi, millest palub noortel välja lõigata pulmaöö resultaadi ehk esimese lapse kujutise. Keerulisemaks teeb selle töö asjaolu, et ühe käes on käärid ja teisel paber. Siiski saavad kõik noorpaarid oma kätetööga hakkama ja pulmalistelt ka teenitud aplausi.

Kui pulmavanema püstitatud ülesanded on edukalt täidetud, võib pulmalistel lasta taas noorpaarile kolm korda elagu! hõigata.