Interneti leheküljel www.pulmad.ee viidi kunagi läbi küsitlus teemal: „Kui kaugel võiks olla peopaik linnast?“ Valdav enamus noorpaaridest (62%) nägi meelsasti oma elu tähtsaima päeva tähistamist linnalähedasel maal – ca 30 km linnast. Vaid 16% vastanutest arvas, et see võib ulatuda ka ca 60 km kaugusele. Seevastu 12% arvas, et pulmapidu võiks toimuda registreerime kohal ja 10% oli valmis sõitma ka kaugemale kui 100 kilomeetrit.

Kuigi siinkirjutajal on kogemusi peokohtadega üle Eesti rohkemas, kui sajas kohas, siis julgen siiski väita, et häid peoruume ei ole Eestis palju. Tõsi, nende arv aasta aastalt õnneks kasvab.

Kuigi suviste pulmade pidamiseks peetakse läbirääkimisi pea aasta varem, tehakse lõplikud otsused ikka jaanuaris-veebruaris. Seetõttu tellitakse ka pulmavanem kohe pärast peopaiga ja pulmade kuupäeva fikseerimist. Kui 1960. aastatest hakati pulmadeks kasutama sööklaid, klubisid ning koolimajade saale, jäid restoranid vaid vähestele külalistele mõeldud pidude kohaks. Tänapäeval tegutsevate pulmavanemate teabe alusel julgen väita, et pulmapeo hinnatuimaks kohaks on just populaarsemad looduslikult kaunis kohas asuvad söögikohad ja mõisad/lossid.

Samas mõisate ja lossidega on ka teatud ohud. Näiteks Pärnumaalt pärit pulmaema Asta Reinolt on 2004. aasta juunikuu Eesti Päevalehes kirjeldanud oma kogemusi nii: „Lossis oli väga raske pulma pidada – suur saal, igalt poolt kajas vastu. Seal oli ette nähtud suitsetamise ruum, õlle joomise ruum, ubade söömise ruum ja ma ei tea, mis ruumid seal veel olid. See pulm läks nihusti, sest rahvas vajus laiali oma asju ajama ning pidutsema jäi vaid 15 inimest.“

Isiklikult pooldan peokohti, kus nii pulmarahvas kui tantsuansambel on kompaktselt kõik ühes ruumis. Erinevate ruumide olemasolu korral olen pulmarahvaga juba alguses kokku leppinud, et seal, kus on noorpaar, on ka pulmarahvas. Nii olen välistanud rahva laialivalgumise ja pidu alati ka seetõttu õnnestub.

Paraku on Eesti Vabariigis jätkuvalt nii, et avaldusi abielu sõlmimiseks võetakse vastu maksimaalselt vaid kolm kuud enne registreerimist. Seetõttu juhtub praktikas, et kõigepealt reserveeritakse peopaik, tellitakse pulmavanem ja ansambel ning hoopis hiljem selgub abiellumistseremoonia aeg.

Muide, Piret Õunapuu väidab oma raamatus, et 20. sajandi algusaastatel „võis registreerida kolm kuni kuus kuud pärast avalduse esitamist. Pärast avalduse andmist pandi teade välja ja kolme nädala jooksul võis igaüks esitada teate kohta põhjendatud vastuväiteid. Kui neid polnud, siis kuue kuu jooksul võiski abielluda. Kui seda ei tehtud, kaotas avaldus kehtivuse.“

Tänapäeval ei panda abiellumissoovide teateid küll kuskile üles. Teateid asendab pulmakutse, mis kuu-kaks enne abiellumistseremooniat külalistele posti pannakse. Kas keegi noorte plaanide vastu protesti on avaldanud, selle kohta mul informatsioon puudub.