Enamlevinud sarnasus kaasaja ja aastakümneid tagasi toimunud pulmapidudes on pulma ametimeeste valimine või nende nimetamine.

Kui pulmalised on kõhud täis söönud ja kiire pulmaliste tutvustamine läbi viidud, järgneb pulma ametimeeste ja -naiste valimine. Neist enamuse nimetab noorpaar ametisse, millele mõne puhul järgneb ametivande andmine, kuid osa ameteid selgub läbi raske konkursisõela. Piret Õunapuu on kirjutanud raamatus „Eesti pulm“ ametite ajaloost nõnda: „Mõned ametid on üsna vanad, mõned aga õige moodsad. Vanade ametite hulka kuulub kindlasti pruudivalvuri oma, mis pärineb veel traditsioonilise pulma pruudivenna tavast. Suhteliselt vana on ka viinakeldri valvuri amet, kelle ülesandeks on jälgida, et alkohol otsa ei saaks.”

Vilve Kalits on kirjutanud raamatus „Eesti pulmad. Traditsioon ja nüüdisaeg“ pulmaametitest järgmist: „Kuna vanas traditsioonilises eesti pulmas olid pruut ja peigmees vaid formaalsed peategelased, siis pulmade peategelasteks olid isamees ja kaasanaine oma abilistega. Tuntud oli pulmategelasena ka isamehe naine – mõõgaema. Valitud pulmategelasteks olid veel kirstumehed, kelle ülesandeks oli veimekirstu peiukoju toimetamine, ajumehed – pulmarongi saatjad ja sõidutajad, kink, kes hoolitses õlle eest, pillimees jne.”

Pulmades antavate erinevate ametite kohta saab internetist lugeda järgmist: „Mina olen pulmas näinud huvitavamatest ametimeestest peigmehe topist. Kes pruudi väljavalitu osas teist meelt on, avaldab oma arvamuse topisele. Siis oli veel üks ametimees, kes „naisterõõmu” ametit pidas ja valik langetati kõikide naissoo esindajate poolt 3 mehe vahel suudluse headuse alusel. Siis oli veel laululind või kuldkõri, kes laulu üles võttis. Samuti mõnumemm, kes teeb huulepulgaga noormeestele pulmatempleid; turvamees – valvab pruuti; väljaviskaja – hoiab pidulised kontrolli all; kibe! karjuja; kõnemees – pruutpaari ja kõigi kiitja ja ülistaja; toimetaja – koostab kohapeal pulmalehe; autojuht; lilleneiu ja -peiu; nohiseja – kibe karjujate vastaslauas olev pealik, kes karjub „noh, noh, noh!” ja hoolitseb, et pits kauaks lauale ei jää; viinakeldri ülem – vaatab, et rahval jook ei lõppeks; pruudivalvurid: 2 tk – võib ka turskemaid naissoo esindajaid kasutada; lipuvalvurid: 2 tk – ainult mehed, sest kui lipp läinud, lähevad meeste püksid masti; moosekandid (pillimehed) – nii palju kui neid on; tantsulõvid – üks mees ja üks naine, peavad teisi tantsule vedama; generalissimus – pulmaisa; pitsatid –  üks mees ja üks naine, märgistavad teisi ametimehi; valvejoodik – saab autasu lahinguliste teenete eest järgmisel hommikul või peo lõpu poole, kui on lühem pidu; kokad; kellakägu – igal pool- ja täistunnil kuni keskööni tõuseb püsti ja kukub; kummardaja – kui aplodeeritakse, tõuseb püsti ja kummardab; pulmapull – valitakse meeste hulgast võistlusega.” Vahel antakse ametimedalid ka ämmadele/äiadele, peakokale või kordnikule.

Oluline on pulmapeo ametite jagamisel see, et noorpaar oskab välja valida õige inimese, kes talle usaldatud ametis õhtu läbi endale tegevust otsib ja leiab. Tähtis on, et ametnik ka ise sellest rõõmu tunneb ja oma tegevusega pulmalistele lõbu pakub. Igast ametist saab põnev tegevus ainult koos pulmalistega. Ametinimetusega kaasneb roseti rinda kinnitamine või ametimedali kaela riputamine, kuhu on kirjutatud või joonistatud ametinimetus ja üldjuhul noorpaari nimed ning abiellumiskuupäev.

Siinkirjutaja on eelistanud enda poolt läbiviidavates pulmades määrata ametisse viinakeldri ülem, kibe! karjuja, fotograaf, videomees, eeslaulja, pulma kägu ja kummardaja. Humoorikate konkurssidega saab valida mitme pulmalise hulgast pulmapitsati, tantsulõvi ja tantsukiisu (võrgutaja). Laste puhul antakse välja ka lilleneiu/lillepeiu ametimedalid. Enamikes pulmades määrab noorpaar ka ühe pruudiröövli ja ihukaitsja. Pulmalipu olemasolu korral määratakse kaks – kolm lipuvalvurit. Selle ameti pidajate hulk on suurem seetõttu, et vaatamata hoolikale hoidmisele lipp ikka peo jooksul ära varastatakse…