Eesti rahvast on ikka laulurahvaks peetud. Tavaliselt ei möödunud varematel aegadel ega möödu ka praegu ükski suurem koosolemine ilma ühise laulmiseta. Laul on alati pulmapidudel kõlanud, sest 1939. aasta Rahvapärimuste Selgitajas nr 5 „Küsimusi pulmakommetest“ on Selma Lätt kirjutanud: „… nagu teada, vanas pulmas iga toiming sündis laulu saatel.“

Eeldatavasti laul ka jääb. Ülo Tedre on 1973. aastal väljaantud raamatus „Eesti pulmad. Lühiülevaade muistsetest kosja- ja pulmakommetest“  rõhutanud:  „Kaks asja pidid pulmas olema: pulmalaulik ja pulma pillimees.”

Kui tänaseks on eestlaste lauluoskus kaugemalgi tuntud, on ju meie laulu- ja tantsupidude traditsioon kantud UNESCO vaimse kultuuripärandi pärlite nimekirja, siis Eduard Laugaste 1963. aastal toimetatud „Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu“ on viidanud muistsete liivlaste lauluoskuse kirjeldusele läbi Dionysius Fabriciuse:„Nende laulud piirduvad harilikult distihhonidega, mis on silpide arvult võrdsed: nad on enamasti vaimukad ja ammendavad mõtte kahes värsis. Kõiki laule lauldakse ühel ja samal toonil ja viisil.” Tõenäoliselt võrreldavad regivärssidega.

Seega võivad eestlased nimetada ennast uhkusega laulurahvaks. Samas on ometi pulmades viisi pidavaid pulmakülalisi üldjuhul vähe. Paremini läheb neil, kel on tegemist sugulastega, kes juba  põlvkonniti laulnud. Samas ei häbene paljud pulmalised laulda kaasa ka teadmisel, et mõnes muus olukorras ei julgeks nad suudki lahti teha. Laulujulgusele aitavad kaasa laulusõnadega varustatud spetsiaalsed pulmalaulikud.

Kui esivanematel olid laulud otseselt ja vahetult seotud tavadega, siis võrreldes tänapäeva pulmadega, on siin toimunud kardinaalsed muutused: pulmas küll lauldakse, kuid enamjaolt mitte tavadega seotult.

Aastakümneid tagasi kõlasid pea igas pulmalauas: „Kungla rahvas”, „Vändra metsas”, „Laulge, poisid, laulge, peiud”, „Sauna taga, tiigi ääres”, „Mul meelen kuldne kodukotus”, „Emasüda”, „Tuljak”, „Seda paati pole tehtud linnuluust”, „Viljandi paadimees”, „Mutionu”, „Ma lõbus õllepruulija” jt.

21. sajandi alguse populaarsemad pulmalaulud on: „Viin on kibe, kibe, kibe”, „Ma lõbus õllepruulija”, „Tüdruk”, „Mustlase elu”, „Valged roosid”, „Kes jaanuari kuus on sündinud…“, „Ma ei tea”, „Läänemere lained”, „Ma tahaksin kodus olla”, „Kungla rahvas”, „Sauna taga, tiigi ääres”, „Hulkuri valss”, „Las jääda nii, kuis on”, „Ei me ette tea”, „Viljandi paadimees”, „Mats alati on tubli mees”, „Armsad silmad”, „Kullast süda”, „Laulge, poisid, laulge, peiud”, „Ma vaatan paadist kiikriga”, „Postipoiss”, „Mere pidu”, „Kas tunned maad”, „Ei takista vallid”, „Saaremaa valss”, „Kihnu saar”, „Korraks vaid”, „Liisa”,  „Head ööd”.

„Uuematest” või taasavastatud lauludest kerkivad esile „Minu vend on põdrakasvataja”, „Robert tööd ei tahtnud teha”, „Naerata”, „Mul meeles veel meloodia”, „Kui poissmees mina olin”, „Tiigrikutsu”, „Ma ammu tean üht neidu”, „Muinaslugu muusikas” jt.

Nagu nimekirjast märgata, on osa laule siiski ajahaambale vastu pidanud ja pulmakommetesse talletunud.

Lauluna on tava saatjana ehk ainukesena jäänud laul „Pruudipärg”, mis omab kindlat kohta keskööl, kui valitakse „uus noorpaar“. Kui vastabiellunud eelistavad pruudipärja mahamängimisele pruudikimbu üle õla viskamise kommet, siis „Pruudipärga” muidugi ei laulda.