Vilve Kalits on kirjutanud 1988. aastal raamatus „Eesti pulmad. Traditsioon ja nüüdisaeg“ pulmaliste tutvustamise kohta järgmist: „Vanasti oli pulmas tavaliselt ühe kihelkonna rahvas, enamasti juba enne sugulased või vähemalt tuttavadki, naabrid lähemalt ja kaugemalt.” Seetõttu pulmalisi eraldi ei tutvustatud. Nüüd, kus pulmalisteks on põhiliselt pruudi ja peigmehe sõbrad, tuttavad ja töökaaslased, on tutvustamine üldjuhul hädavajalik.

Kui vaikse taustmuusika saatel on pulmalised umbes pool tundi sooja toitu söönud, mõned isegi vahepeal noorpaarile „püsti kibe!” hõiganud, võib alustada pulmaliste tutvustamisega. Selleks tõusevad pulmalised ükshaaval, vahel ka paaridena, rahva hulgast püsti ja ütlevad kõva häälega eesnime ning noorpaariga tutvusastme: sugulane, sõber või töökaaslane. Ühtlasi annavad pulmakülalised lubaduse edaspidi noorpaarile millegagi kasulik olla.

Tavaliselt saab tutvustamist teha vaid kuni kuuekümne pulmakülalise puhul, sest suurema arvu korral hakkab esitlus venima. Etteasteid saab lühendada, tutvustades pulmalisi grupiti. Mingis variandis on pulmaliste tutvustamine igal juhul võimalik ja enamasti kõik noorpaarid seda ka soovivad. Oleneb nüüd pulmavanema oskusest tempot hoida ja oma humoorikate vahekommentaaridega venima kippuvat tegevust hoogustada.