Kuigi paljud pulmapeo tegevused on pulmavanematel sarnased, üritab siiski igaüks teha midagi omanäolist, mis tuleneb pulmavanema lisaoskustest. Kahtlemata peab hea pulmavanem oskama hästi sõnu ritta seada. Näiteks küünlasüütamistseremoonial kasutan isiklikult ka kaunist taustmuusikat, mis teeb kõne kindlasti nauditavamaks.

Samuti eristab pulmavanemaid suhe muusikaga. Kuna pulmades on alati soovitud palju laulda, siis instrumendi valdamine (kitarr, lõõtspill vms saatepill) on igal juhul teretulnud. Loomulikult ei tohi pillimängu ja laulmisega liiale minna. Ikka põhimõttel, et igat head asja tuleb pigem vähem kui palju pakkuda. Pulmavanemad, kes ”viisi ei pea”, püüavad abi nõutada tantsuansamblilt või mõnelt pulmakülaliselt, kes siis ise laululoo üles võtab.

Palju elevust on pulmapidudel tekitanud Eesti iidne torupill, mida siinkirjutaja kasutab pidulikkuse tõstmiseks hetkel, kui rahvas ootab noorpaari šampuselaua juures. Torupillimuusika saatel kauni noorpaari rahva ette ilmumine mõjub ülimalt pidulikult. Frakis pulmavanem suurendab kõnega emotsioone veelgi.

Iseenesest mõistetav on, kui abivahendid seltskondlikeks tegevusteks ja mängude korraldamiseks on pulmavanemal endal olemas. Olgu nendeks siis oksjonitarbed, pliiatsid, paberid, poksikindad, silmasidemed, gaasitorbikud, ujumislestad, kitlid, mütsid jms.