Kuna pulmavanem kutsub kenasti kaetud pulmalauda esmalt sööma silmadega, siis esimesele tervisepitsile salamisi pealehaukamine on küllalt ebamugav tegevus, millest ka enamasti kõik pulmalised loobuvad. Muidugi ei keela pulmavanem pitsijärgset väikest kurgilõigukest või marineeritud seenekest, kuid kuni noorpaari poolt ei ole head isu soovitud, keegi loomulikult sööma ei hakka. Niisiis kutsub pulmavanem üles aktiivseid pulmalisi kõnelema.

Peab tõdema, et eestlased on kehvad kõnelejad. Valdavalt peale pulmavanema kõnelejaid ei ole. Vähemalt peo algul. „Hiljem, kui juba pulmahoog sees!“ vastavad pulmalised ettepanekule külaliste nimel sõna võtta.

Hoopis vastupidist on meie põhjanaabrite pulmakombestikust kirjutanud Wigdis J. Espeland, 1981. aastal välja antud raamatus “Pohjolan häät”: „Pulmade sotsiaalsed väljenduskombed on kõned ja erisugused laulud. Tähtsad on ka naljad ja anekdoodid ning sõnalised võistlused. Vanemate, õdede-vendade ja ristivanemate kõned ja laulud peetakse lõunalauas. Seejärel võivad külalised pidada kõnesid või rääkida anekdoote.“

Kui Eesti pulmades külalised sõna võtavad, on hea, kui ei, palub pulmavanem kõigil, v.a noorpaari vanemad püsti tõusta ja leida silmadega emad ja isad ning ühiselt hõigatakse kolm korda elagu! vanematele. Siinkohal on kohane anda noorpaaril oma vanematele kasvatamise ja iseseisvaks eluks ettevalmistamise eest üle ka väikesed kingitused. Samas isiklikult pooldan kingituste andmist hiljem, kui pulmalised on juba kõhud täis söönud.

Kui pulmas on esindatud kõik neli vanemat, võib pulmavanema eestvedamisel hõigata kibe! ka lapsevanematele. Lõbusaks teeb sündmuse olukord, kus pulmalised hüüavad vanematele: „Risti kibe!“. Kui juba enne pulmi on pruudi ja peigmehe vanemad omavahel suheldes oma laste õiges valikus üksmeelele jõudnud, siis piinlikku olukorda risti kibedast tulla ei tohiks.