Meie pulmakombestikku on tulnud mõndagi välismaalt. Pea igal nädalal on võimalik jälgida erinevaid abiellumisstseene televiisorist. Need mõjutavad uute kommete tekkimist ka Eesti pulmatavadesse.

Üks mitme pulmavanema sõnul juurdunud uus tava on sukapaela äravõtmine, mis on tulnud meie pulmakombestikku Iirimaalt. Peigmees peab enne avavalssi selja taha asetatud kätega ja põlvili olles pruudi ühelt jalalt hammastega suutma ära võtta sukapaela. Kui sukapael on käes, tunnustab pulmarahvas noorpaari tormilise aplausiga. Äravõetud sukapael antakse edasi öösel peale kahtteist pruudipärja mahamängimisel valitud uuele peigmehele, kes selle rahva pilgu all uuele pruudile sukkade peale tõmbab või jätab peigmees rahva ees äravõetud sukapaela hoopis endale mälestuseks.

Siinkirjutaja ei suutnud aastaid pulmarahvale delikaatselt (vihje pulmaööle?!) lahti seletada sukapaela äravõtmise tavaga seotut ja selle kombetalituse korraldamise vajalikkust. Mõni aasta tagasi pulmamessil esinedes pakkusin välja mõttearenduse, kus pruudil on ühel jalal roosa ja teisel sinine sukapael. Peigmehe poolt ühe paela äravõtmise järel selguks ennustusena, mis soost last on perre oodata. Nüüd on minu arvates tekkinud toimingule ka asjalik sisu.

Välismaalt on meile jõudnud veel mitmeid uusi kombeid: isa toob pruudi altari ette; sõrmused toob kas sõber, laps, õde või vend; laulatused vabas õhus; pulmavanne; pruudi kimbu üleõla heitmine jmt.